„Emotsioonidega tunnetatud elu” ei ole minu jaoks ainult luulekogu, vaid teekond, mis algas ammu enne raamatu ilmumist ja jätkub tänaseni.
Sellel lehel jagan killukesi sellest teest – mõtteid, kogemusi ja peegeldusi, mis on seotud selle raamatuga ühel või teisel viisil.
Raamatu sündimise lugu
Ühel päeval nägin Sigrit Säga üleskutset osaleda romaanikirjutamise kursusel, kuhu ennast endalegi ootamatult ära registreerisin. Mul ei olnud mõtteski hakata kirjutama romaani. Ometigi leidsin end äkitselt grupist, kus olid inimesed sooviga luua kirjanduslikku teost.
See kursus oli põnev, üdini praktiline ja väga inspireeriv. Selle käigus tuli mulle teadmine, et peaks andma välja raamatu, aga mitte romaani, vaid luuleraamatu. Selleks ajaks oli mul juba kogunenud hulk luuletusi, mis kangesti soovisid saada jagamist. See tung oli nii suur, et vaatamata kõigile oma kõhklustele ja hirmudele, otsustasin asuda raamatu väljaandmise teele. Nullist, päris esimest korda.
Hirme oli ükskjagu palju. Suurimaks hirmuks oli olla justkui alasti kõigi ees, sest kõik need luuletused olid sündinud minust enesest, läbi isikliku kogemuse ja läbielamise. Ma olin üdini avatud ja haavatav. Ma tõin nähtavaks oma kasvamise, oma hirmud, ängi aga ka rõõmu ja tänulikkuse. Seda oli kaugelt enam, kui see, mida olin senini oma blogis avaldanud.
Luuletusi valides tuli ühel hetkel teadmine, et see raamat vajab illustratsioone ning et nende loojaks peab tulema ei keegi muu kui mu tütar – Meriliis. Tundus lihtne, aga tegelikult ei olnud see kaugeltki nii.
See teadmine tuli ajal, mil meie vahel oli lahvatanud konflikt. Me mõlemad olime juba mõnda aega käinud enesearenguteed. Üles olid tulnud allasurutud emotsioonid ning väljendamata tunded. See viis selleni, et mu armas tütar ühel päeval ütles välja kõik selle, mis oli jäänud varasemalt ütlemata. Võite ette kujutada, kuidas see kõik võis mulle mõjuda.
Iga ema kasvatab oma last enda parimate oskuste tasandil ning ei soovi kunagi oma lapsele tahtlikult halba. Olin siiralt uskunud, et olin olnud oma lapsele hea ema, aga see valu, mis temas üles tuli, oli minu jaoks pehmelt öeldes šokk. Ma ei tulnud selle peale, et äkki minu tütar nägi asju enda vaatenurgast ning koges elu hoopis teistmoodi kui mina olin seda näinud ja arvanud.
Kõige selle taustal oli mul siis teadmine, et vajan Meriliisi oma luuletuste illustraatoriks. Ei jäänudki muud üle, kui et asjad omavahel selgeks rääkida ja üksteisele andeks anda. See ei olnud lihtne ja me kaasasime vestlusesse meie mentori, Tia Kuuse, kes aitas meil mõlemil näha oma valupunkte ning liikuda sealt edasi uuel tasandil.
Sealt edasi läksid asjad juba mõnusas koostöös. Piltide valmimine võttis aega, minu arvates isegi liigagi palju aega. Millegipärast oli mul sellega kiire. Soov raamatut trükki anda oli nii nii nii suur, et ma ei mallanud oodata.
Edasi liikus töö keeletoimetajani ja siis küljendusse ning lõpuks ka Haapsalu trükikotta. Mul oli kõikidega suurepärane koostöö, nii toimetaja Signe Kalbergi, küljendaja Ahto Meri ning ka Haapsalu tükikoja esindaja, Vaike Linamäega.
Mõttest välja anda enda raamat teostuseni juulis 2023 kulus umbes poolteist aastat. Sellesse aega mahtus palju mitme inimese tööd, takistusi, seisakuid, aga ka edasiminekuid, muudatusi, parandusi ning kõige selle tulemusena nägigi ilmavalgust luuleraamat „Emotsioonidega tunnetatud elu“.
Minu kasvamine koos raamatuga
Elu oma pidevas muutumises ei jäta meist kedagi kohta, kus mingil hetkel oleme.
Suur rõõm raamatu kätte saamisest pani mind seisma silmitsi asjaoluga, et ega raamat iseeneset ei jõua inimesteni. On vaja tegeleda turunduse/soovituse/müügiga. Tõttöelda, oleks sellega pidanud tegelema juba ammu enne raamatu valmimist – ütleksid meie tuntud koolitajad.
Paljukuuldud sõnad seoses raamatu väljaandmisega: „Tundmatu autor ja veel luuleraamat“ – saatsid mind nähtamatu varjuna ega aidanud kuidagi kaasa julgusele pakkuda omaloomingut laiemale üldsusele.
Sellel teekonnal jõudsin ka küsimusteni „Miks ma seda üldse tegin, milleks oli seda raamatut vaja?“ Ohvrimentaliteet sõitis nö sajaga sisse ja pani pidurid põhja.
Ühel päeval aga võtsin taas kätte oma raamatu, et seda lugeda. See oli mõnus taaskohtumine iseendaga – oma läbitud teekonna ja emotsioonidega. Ma nägin uuesti mõttemustreid, mis mind ei toetanud. Ma nägin lugusid, mida olin hakanud endale rääkima. Mitte ainult rääkima, vaid neid ka uskuma!
Lugedes sain aru, et olin raamatu välja andnud eelkõige iseenda jaoks. Sellest sai minu ankur, millele toetuda. Raamatusse talletatud kogemused andsid jõudu edasi liikuda.
Tasahaaval tuli tagasisidet ka raamatu lugejatelt ning see kinnitas mulle aina enam, et see raamat sündis põhjusega. Seda raamatut oli päriselt vaja.
Aja jooksul tuli järjest enam esile inimeste soov seda raamatut saada audioversioonina aga mina ei olnud selleks mitte sugugi valmis. Taas haaras mind hirm. Üks asi on jagada oma mõtteid kirjateel, hoopis teine asi on seda edasi anda suuliselt, kus iga luuletus omab oma rütmi ja hingamist.
Sedamööda, kuidas ise sisemiselt kasvasin ja oma valukihtidest läbi läksin, kasvas ka mu enda julgus audioraamatu teekond ette võtta. Siinkohal on paslik öelda suured tänud Haapsalu Pimedate Ühingu audioraamatute eestvedajale Anni Ojaveerele. Tema konkreetne palve oli see, mis pani mind lõpuks selle nimel tööle.
Mul on suur rõõm, et nüüd on audioraamat olemas ning on kättesaadav kõigile huvilistele.
Mitmed lugejad on minult uurinud, et kas on loota ka järgmiste raamatute ilmumist. Kui algul olin pigem ebakindel selles, siis nüüd saan kindla veendumusega öelda, et jaa, uued raamatud on töös. Sel korral läheb nendega pisut kauem aega. Ei mingit kiirustamist ega survet. Nad tulevad vaikselt, omas tempos.
Peegeldusi lugejatelt
Mõtted ja hetked, mis on minuni jõudnud kirjades, sõnumites ja kohtumistes.
„Armas Inna. Lugesin luulekogu läbi ühe hingetõmbega, tundes nagu loeksin iseendast. Hiljem avastasin tagakaane kommentaarid – psühhoterapeut ja Pereraadio toimetaja jagasid täielikult minu mõtet. See raamat jääb mulle ABIVAHENDIKS. Olen nii õnnelik, et sattusin teabele, et annad välja luulekogu. Aitäh, aitäh.”
(Sirje)
„Puhas kuld!“
Meil on emakeeles sedasorti lugemist väga vähe, kus on käsitletud nii olulisi tundeid ja emotsioone, mida oleme harjunud alla suruma ja mitte väljendama – isegi tänu, kuigi tänulikkusest räägitakse palju.
(Tõnis)
„Raamatupoes ma tundsin, kuidas ma lihtsalt pean selle teose kaasa haarama…
Pole kaua aega komistanud millegi nii ilusa ja eheda otsa.
See luulekogu oli kui soe kallistus, sarnaselt hingelt, kes samamoodi vaikselt müttab edasi, arenedes ja jagades oma lugu.“
(lugeja Instagramist)
„Su luuletused on väga head.“
(Tiia)
„Need luuletused on heaks kaaslaseks nii keerulistel hetkedel, kus on vaja tuge, aga ka rõõmuhetkedel, kus seda märgata ja olla tänulik.“
(Roland)
„Armas Inna!
Ma ei teadnud, mida siit oodata, kuigi olin ju ammu teadlik sellest luulekogu olemasolust. Ma ei oodanud midagi. Isegi mitte selle saamist. Aga korraga oli see minu postkastis, minu kuuldeulatuses, just täpselt sellel õigel ajal, mil ma seda kõige enam vajasin, ise endale seda teadvustamata.
Mõtlesin, et kuulan seda, mida mulle siin saatsid, oma jalutuskäigu kõrvale. Noh, alustuseks. Nii natukene. Tegelikult aga kuulasin ära kõik oma tänase jalutuskäigu kõrvale ja käisin sellega koos terve oma elu läbi.
Kui palju ängi, kurbust, üksindust, enesehaletsust mu seest välja paiskas. Muudkui kuulasin ja mu eluke veeres mu silme eest läbi, pisarad voolasid, nina vajas nuuskamist ja ma ei saanudki pidama – kuulamisega ma mõtlen.
Kõik see ja paljugi veel mõlkus mu meelel, kui kuulasin neid luuletusi. Ja ometi oli see teisest küljest nii vajalik ja nii õigel ajal ja nii helge. Kurb, valus, aga helge.
Ma olen tänulik, et saatsid mind sellele mõtterännakule, kuigi ma täpselt veel ei taipa, miks see hea on.
Aitäh Inna!
Aitäh, et teed seda, mida teed! See puudutas mind südamepõhjani.”
(Airi)
Veel mõni mõte…
see raamat on käinud minuga kaasas erinevates eluetappides ja selle tähendus minu enda jaoks muutub koos minuga. Ühelt poolt on ta talletunud kogemus ja teisalt on ta ankur, mis mind kannab.
See raamat elab oma elu igaühes, keda see on puudutanud, luues uusi kogemusi ja vaatenurki. Kui ta pakub kellelegi tuge rasketel hetkedel või võimendab rõõmu ajal, mil süda on tänumeeles, siis on ta leidnud oma koha.